Avalehele ESTENGRUS
Kalevi Kammerkoor
Koosseis Kroonika Album Muusika Kontakt Kooriliikmele
Kontsert

 

Reis USAsse ja Kanadasse juulis 2009

12. juuli õhtul kogunes üsna väike hulk Kalevi Kammerkoori liikmeid Tallinna Sadama D-terminali. Eesmärgiks sõita laevaga Helsingisse, sealt lennukiga Londonisse, edasi lennukiga Seattle´sse ja väikebussidega Missoulasse. Üsna suur väljakutse, kuid et silme ees oli terendamas Ameerika, olime valmis kõike kannatama.

Öine meresõit leidis lahenduse hommikupäikselises Helsingis, millega tutvusime kiirkõnnil mööda munakiviteed, kohvrirattad ragisemas. Peagi leidsime ennast lennujaamast ja lennukist, mis startis Londonisse. Millegipärast leidsid lennujaama ontlikud töötajad, et kuigi oli tegemist grupibroneeringuga, ei pruugi need inimesed teineteist tunda ja paigutasid meid sujuvalt mööda lennukit laiali.

Sai vallutatud järgmine maailma suurlinn. London. Sealsed tunnid veetis igaüks vastavalt oma soovile. Väikese hoiatusena edaspidiseks: kui lendude vahel on aega 6 tundi ja otsustate minna tuurile „Võtame Londoni vaatamisväärsused 2 tunniga“, siis tagasitulemiseks varuge kordades rohkem aega kui linna sõitmiseks. Muidu võite lennukist lihtsalt maha jääda. Erki tahtis selle omal nahal ära proovida. Seekord mahajäämine siiski ei õnnestunud.

Algas pikk lend. Millised söögid, millised joogid, tehnilised abivahendid meelelahutuseks… Niimoodi on väga hea lennata. 9 tundi ja panime oma jalakesed USA maapinnale. Tollis seisime kõik silmitsi küsimusterahega: kust tulid, miks tulid, kuhu lähed, kus elad, kus sööd, kus laulad, mis laule laulad jnejnejne. Kõik suutsid tolliametnikele sobivad vastused anda ja kui Ahto oli oma kasuka kohvris kokku korjanud (mitte see kasukas, vaid kihiline salat „Kasukas“), said autojuhid võtmed kätte, seltskond jagunes kolmeks ja algas pea 800 km läbimine.

Iga autoseltskonna eesmärgiks oli järgmise päeva hommikuks jõuda Missoulase. Kes parkis auto mõneks ajaks platsile ja magas, kes kihutas tulistjalu sihtpunkti, kes tegi peatusi vaatamisväärsustega tutvumiseks. Kui teineteisele piisavalt lähedal olime, vahetasime infot ja meeleolusid walky-talky´de abil. Üks katse oli saada jälile tänavuse laulupeo tuletoomise hittlaulule „Tuulevaiksel ööl“, aga no ei andnud Tätte ennast nii kaugel maal kätte.

Kogu grupp oli jälle koos peredesse jaotamisel. Ikka, kaks ühele Ameerika perele ja kaks teisele. Mõni tund reisiväsimuse maharaputamiseks ja kell 19 õhtul oli juba esimene proov. Ja läkski lahti. Päevad täis proove, piknikke, kontserte, väljasõite loodusesse, kontserte, põlisameeriklaste juurde, kontserte nende juures ja loomulikult poodide külastamisi. Ei, poodide on ilmselgelt vähe öeldud, üüratute kaubanduskeskuste külastamine – nii on juba parem. Kõike seda saatis 40-kraadine soojus. Kontserdid lõppesid publiku püstiseismise ja vaibuda mittetahtvate aplausidega. Meie oleme nüüd loomulikult sellise tähesära ja tähelepanuga harjunud. Ja igal kontserdil oli staar: Ave. Kui ikka Eesti naine paneb käed puusa ja laseb hääle valla… kõik ohhetasid. Meie muidugi ka, mis siis, et oleme seda nii palju kordi näinud. Ikka tahaks veel.

Kui festivalile oli peoga väärikas punkt pandud, ei olnud enam põhjust Minnesota osariigi väikelinna hüvesid nautida. Pakkisime ennast taas autodesse ja algas sõit Kanada suunas. Ka seekord valis iga autoseltskond omale meelepärase tempo ja maršruudi. Veelgi ilusam loodus, veelgi paremad teed. Seltskonna taaskohtumine leidis aset superlux hotellis. King-size voodid, bassein, mullivann jnejenjne. Ja hiljem selgus, et see hotell kuulub eestlastele. Hästi elavad need Kanada-eestlased. Vancouveri Eesti Majas andsime ka kontserdi. Muusika, emotsioonid, pisarad. Kui öeldi, et järgmiseks tuleb Mesipuu, läbis rahvahulka vaimustusekahin. Imeilus oli. Peale kontserti kostitati meid pirukate ja joogiga, saime uudistada kirikut ja seltsiruume. Igati vahva olemine.

Järgnes nn vaba päev Vancouveris – ei ühtki kontserti, ei ühtki proovi, aina lust ja lillepidu. Õhtul korraldati linnas vägev ilutulestik, tänavad pandi kinni, miljonid inimesed liikusid ainult ühes suunas. Suurlinn ikkagi. Oli küll suur ja ilus.

Ega muud, kui oli aeg autoninad taas Seattle poole suunata ja veel viimased päevad kõikide unistuste täitumise maad imetleda. Ja hakkasid paistma Seattle pilvelõhkujad, tipud pilvedes peidus.

Kohalikud eestlased korraldasid meile Seattle's pikniku. Pargis merre loojuva päikese taustal laulsime mõned laulud, hoidsime kätest kinni ja tundsime ennast eestlastena. Mesipuust ei saa üle ega ümber ega üldse mitte kuidagi kohe. Jagasime kaasatoodud kingitusi – Suva rahvusmustritega sokid on tõeline hitt! Ja loomulikult meie plaadid. Nagu öeldi: “Öö otsa ei saa nüüd magada, kuulan plaati.“ Tore!
Seattle's oli meil ka viimane võimalus poode külastada ja anda oma panus USA majanduskasvu taastumisse. Ja seda võimalust kasutasime usinasti.

Õnneks said kõik oma vanade ja uute kohvrite ja kottidega ikkagi lennukisse, sest Maril oli õnnestunud (ma ei tea, kelle käsi väänates) hankida meile piletid, mis lubasid pagasiks 2 korda 23 kg. Seda on päris palju! Ja hea oli, et nii oli. Paar nädalat pärast meie naasmist teatas British Airways, et lubab sügisest lennukisse ainult 1 kohvriga.

Tagasilennult ka üks tõetera: lennukis pakutav alkohol tarbi kohe! Muidu on tolliametnikel jälle pidu.

Helsingis tegime sedapuhku öise tiiru munakiviteedel. Jätkuvalt kohvrirataste ragisedes. Umbes kella 1 paiku öösel oli kõik rahvas majutunud. Kui istuvas asendis on veedetud tublisti üle 10 tunni on päris hea tunne ennast horisontaalis hoida. Kes sai veidi kauem (need, kes tulid tagasi lõunase laevaga), kes veidi vähem (nende laev väljus juba kell 7 hommikul) keha puhata. Kosutav oli see igatahes.

Kui Tallinna tornid paistma hakkasid tuli meelde Seattle'is öeldud sõnad:“Kui Tallinna tornid paistma hakkavad, saatke nende poole õhusuudlus…“ Nii tegime.

Nüüd, kui ka Ameerika on nähtud, tahaks tõdeda: kaugel on hea, aga kodus on veel parem.

Take care!
Yours,
Gaili

<-<- Tagasi

Liitu fännilistiga
Saad info kontsertide jm kohta otse oma meilile.
 
Saada kiri koori veebitoimetusse
 
28.09.2010