Avalehele ESTENGRUS
Kalevi Kammerkoor
Koosseis Kroonika Album Muusika Kontakt Kooriliikmele
Kontsert

 

Sopsu 3

Seda oli arvata, et ega peale eelmisi „sopsutamisi“ ka see kord sopranite agitatsioonirühmake nii kergelt alla anna. Niisiis algas sügistalvel 2008 registreerimine järjekordseks Sopranite suusareisiks (Sopsu 3) ning sihtkohaks oli seekord Soome suusakeskus Ruka. Peale mitmekordseid registreerumisi ja ümberregistreerumisi ja lisaregistreerumisi ja äraütlemisi … oli meil üheskoos Florakatega täiesti laulev kammerlik koosseis. Oma üllatuspanuse äraütlemise näol andis veel Sopsu hing ja organisaator Mirjam, … ai-ai-ai! Kuid vaatamata kõigele asus 24. märtsi varahommikul Soome poole teele suur kahekordne buss, mille pardal pea 40 kalevlastest, florakatest ja fännidest koosnev mäesuusahuviliste kamp, kes ka laulda oskas.

Meeleolu, nagu sellistel juhtumitel ikka, oli ülev ning 800 km pikkuse teekonna hõlbustamiseks manustati lustilaulude ja kitarrihelide saatel „meelelahutusjooke“. Meie plaanipärane kohalejõudmine päädis just mitte kuigi korrapäraliselt bussi parkimisega. Mis tähendas, et buss oli kõhuli lumes risti vaheteel kinni ning järgmise päeva hommikuste suusarõõmude nautlejad pidid transpordi suhtes omal käel hakkama saama. Kriitilisem oli asi muidugi järgmise päeva õhtul Kuusamos toimuva kontserdi transa suhtes. Sinna ju ikkagi 25…30 km, kuhu kohale pidi saama kogu koor. Aga ei hullu - asjad laaditi bussist maha, varem komplekteeritud seltskonnad jagati 4 majakesse, kus esimese õhtu „sisseelamine“ vaikselt tuure üles võttis.

Järgmisel hommikul oli rõõm näha majast väljuvate suusahuviliste entusiasmist pakatavaid rõõmsameelseid nägusid. Taksodega mäele ning esimesed suusatunnid võisid alata. Kõik oli super: ilm st. päike, suusanõlvad, meeleolu … unustatud olid igapäevaaskeldused. Näis, et järjekordsele Sopsule olid tulnud tõelised mäehundid, kes iga järgneva pöörde- ja laskumisega end aina kindlamalt mägede alistamisel tundsid. Kõigi nägudel säras siiras rõõm … võiks öelda isegi võidurõõm – ma oskan, ma saan, mul tuleb välja :). Esimest suusapäeva jätkus vaid lõunani, sest õhtune kontsert vajas ettevalmistusi. Õnneks oli meie edukat bussijuhtidetiimi vahepeal kohaliku raskemasinapargi kaasabil saatnud edu ning mürakas buss seisis taas kitsukesel vaheteel.

Kuusamo kontserdisaal oli kohalikku asustatust arvestades väga suur ja korralik, milles oli vaeva nähtud erinevate helikujunduslike konstruktiivelementidega. Olgem ausad, sellise suure saali täituvus tekitas natuke skeptilisust ja kõhedust. Vaatamata „kivist südame tekitamise emotsioonile“ ei ole ikkagi meeldiv esineda 540 kohalises saalis näiteks 23-le kuulajale. Meie kartused osutusid põhjendamatuteks, väga nauditav oli esineda julgelt poolele saalitäiele rahvale. Seda enam, et meie laulev koosseis oli harukordselt omapärane: 3 sopranit, 4 alti, 4 tenorit ning 5 bariton-bassi. Vaatamata Erki ebaharilikele märkustele meeshäälte kõvaduse kohta, kõlasid lood nauditavalt. Oma osa oli ka repertuaari valikul, mis baseerus valdavalt põhjamaises rahvuslikus eesti, soome, aga ka vene loomingus. Kindlasti olime Kuusamo kontserdimaja kõige silmapaistvamad tegelased … vähemalt mõneks ajaks ning fotoaparaatide sähvatused-klõpsatused ei raugenud veel tükil ajal meie kaunitel naistel ja nende kleitidel.

Järgnevad 3 päeva möödusid nagu ilus talvine muinasjutt. Väheke „unine ja uimane“ hommik koos pudru ja võileibadega. Seejärel „ärkamine ning mägede vallutamine“. Kõik päevad täis päikest ja lumiseid nõlvasid, vaikuses nagisevaid suusatõstukeid ja lõkkel küpsetatud vorstikesi … mmmm. Pimeduse hakul tagasi koju, kus ootas ees söök, jook, saun ning loomulikult meeldivad reisikaaslased. Majakeste seltskondade vahel toimusid „sõprusõhtud“ ning ka üks poolametlik kontsert /Erki-Sten/. Kõik oli tšill ja cool … kuniks taas pidi algama pikk bussisõit Tallinnasse.

Suuremad kotid said pakitud juba laupäeva õhtul, sest hommikul kell 6 ei ole usutavasti eriti kellelgi suurt rahmeldamise tahet. Veel meie bussijuhi harjumuspäraseks saanud viimane keeruline tagurdamismanööver kitsal libedal vaheteel ning tundidelugemine Helsinki sadamani võis alata. Jalasirutamise peatuskohad olid uniselt tuttavad, kuniks üks neist meile pikemalt tuttavaks sai. Nimelt olid kuuldused tõrkuvast ja pahurast bussist jõudnud ka varasemalt meie reisiseltskonnani, kuid arusaadavalt ei lasknud me sellest endid häirida. Nüüd siis otsustas buss umbes poole teekonna peal oma meelepaha näidata ja mitte enam käivituda. Kuna ajavaru oli mõistagi olemas, siis alguses ei häirinud kohene liikuma mittehakkamine eriti kedagi. Märkamatult said minutitest tunnid ning laevale jõudmine muutus aina kahtlasemaks.

Reisiseltskonnale esitati aina uusi võimalikke variante bussis ööbimisest kuni uue bussiga Helsinkini jõudmiseni. Kui lootus õhtusest koduses voodis magamisest oli juba kaugusse purjetamas, õnnestus „kohalikul McAivaril“ meie buss taaskäivitada. Tänud meie bussisjuht Sassile, kes meeleheitliku sõidu järel meid viimasel minutil laevale toimetas. Meie olime päästetud st. olime oma kottide ja kolinatega laevas, mis viis meid kodu poole. Tallina Sadamas saime vähekese ootamise järel jälgida vaatepilti, kus meie mürakas bussikene kahe sadama raskekahurväemasina abil laevast põiktänavale lohistati … loomulikult ei soostunud ta jälle käivituma. Lõpp hea, kõik hea – buss laaditi asjadest tühjaks ning kurnatud, kuid rõõmsameelne reisiseltskond jooksis kümnekonna minuti jooksul laiali nagu sipelgapesa. :)

Sõnad seadis järjekorda mägede hirm de Kunn


<-<- Tagasi

Liitu fännilistiga
Saad info kontsertide jm kohta otse oma meilile.
 
Saada kiri koori veebitoimetusse
 
28.09.2010