Avalehele ESTENGRUS
Kalevi Kammerkoor
Koosseis Kroonika Album Muusika Kontakt Kooriliikmele
Kontsert

 

Hüplikke mälestusvilkse Eesti Tuur III-st

Et midagigi ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, kui pealik käskis häälerühmavanematel kokku lugeda meie suvistel kontsertüritustel osalejad. Hakkasin mina siis meie 20-päist aldifraktsiooni loendama. Ja selgus, et Eesti Tuuri esimesel kontserdil Tõhelas laulab Kalevi Kammerkoori aldiridades Katrin. Mõtlesin – pole paha! Siis lisandus Kadri, see ju juba topeltkoosseis, arvasin. Millegipärast leidis dirigent teisiti ja ei tahtnud enam kavasse altide jagunemisega lugusid panna. Meile aga on omane arenenud südametunnistus ja enne, kui ma jõudsin pilgu altidele suunata, oli juba komplekteeritud kriisiabikoosseis.

1. pÄev – Tõhela

Eesti Tuuri algus. Vaatasin aknast välja – sajab. Eelmistel tuuridel on alati kiidetud Mari korraldatud imeilusaid ilmu ja tegemiste vaheldusrikkust. Ilmselt sai sebimisest väsinud Mari jutust valesti aru ja korraldas nüüd siis vahelduseks teistsuguse ilma.

Ennastsalgavalt vapper aldikriisiabiekipaazh Maili vahtralehega autos tuhises peale tööd läbi vihma Tõhelasse, jõudsime just kontserdi ajaks rahvamajja. Pisikeses armsas saalis olid toredad rõõmsate nägudega inimesed meid kuulamas, nii heale publikule oli lausa lust laulda! Väike Margarita Meister kilkas ja lobises. Viimase loo pidi dirigent meile ühe käega selgeks vehkima, sest Margarita tahtis sülle ja pigem kohe!

Peale kontserti uurisin kadedalt, mida teised on esimesel päeval teinud. Kiikingust olid nad õnneks saanud vaid teoreetilised teadmised. Piia vist oli ühe kiiksu ka teinud.

Ega's meilgi muud – jälle autosse ja koju tagasi. Koduteel lohutasime üksteist kõikenäinud tegija hääletoonil „ega artisti elu pole kerge, kogu aeg oled teel ühelt kontserdilt teisele...”.

Öösel kell 1 Tallinnas sadas.

2. pÄev – Kihnu

Artisti elu jätkus. Vihma sadas. Poole päeva pealt tuli kokku korjata juba uus ekipaazh. Seekord olid trumbid meie käes – klaveri-Helen oli meiega, nii et osade lugude saatus oli meie autos! Enne Munalaiu sadamasse jõudmist noppisime peale veel Audrus hulkuva ja kollaseid autosid peatava Kaidi. Munalaius juba eriti ei sadanudki. ”Amalie” tõi meid rahvamajja just kontserdi ajaks. Pisut suuremas armsas saalis olid toredad rõõmsate nägudega inimesed meid kuulamas, no tõesti oli nii heale publikule lausa lust laulda! Väike Margarita Meister kilkas, lobises ja purustas saia.

Peale kontserti tegid mõned varasemad tulijad mõnele hilisemale tulijale õhtuhämaruses kiire ja meeleoluka ekskursiooni, et veenduda – meri oli juba ära pandud! Igatahes meie teda ei leidnud. Lõpuks vähemalt sadas natuke.

3. pÄev – Tori

Päev algas korrektselt – vihma sadas. Toppisime kõik oma inim- ja esemelised ressursid veoautokasti kenasti likku ja lahkusime „Liisile”. Kahjuks nii vara, oleks tahtnud ikka seda merd üles leida... :)

Kiire söögipeatus Pärnus, kus kombekohaselt sadas ja siis Torile. Meie rõõmuks olid hobused kenasti rakendid sappa võtnud ja võistlesid juba suure innuga. Nii palju ilusaid, graatsilisi, jõulisi, ruugeid, blonde, osavaid, trikitavaid, kiireid, muhedaid hobuseid pole mina saksa shlaagrite saatel ammu näinud.

Hobuste vaatamiselt jõudsime rahvamajja just kontserdi ajaks. Rõõmsa näoga floristist rahvamaja juhataja rääkis veidi kohalikku ajalugu ja tegi meilegi mõne naljaga rõõmsad näod ette. Ning siis – tööle! Ikkagi artisti elu ju. Ja ka südametunnistusega alte tuli juurde.

Pisut veel suuremas armsas saalis olid toredad rõõmsate nägudega inimesed meid kuulamas, endiselt oli nii heale publikule lust laulda! Väike Margarita Meister kilkas, lobises ja pildus piimapudelit.

Peale kontserti nautisime kohalike vaatamisväärsuste võlu: proovisime sarmika kiriku akustikat, saatsime üksteist kenasti põrgu (Tori põrgu), pidasime parvepiknikku, oh, teha oli palju!

Altidel on juba mitu aastat tavaks olnud tunnustada mõnd just meie fraktsioonile abiks-kasuks-rõõmuks olnud inimest Au-Aldi tiitliga. Sel aastal traditsioon puhkas. Teenekas Au-Alt klaveri-Helen oli küll jälle meid aidanud olulisi noote õppida, kuid see on vana tõde, et „täna rekord, homme norm”... Igal juhul – suur-suur AITÄH, armas Helen!

Igatahes minu päev lõppes sellega, et vestlesin pikalt ja innustunult juba mõnda aega norskavate sõpradega. Ja pisut sadas ka.

4. pÄev – Tallinn

Päev algas tavatult – päike paistis. Edasi tulid suured sidrunivee kannud, hobused, kompsud ja paar lehvitust.

Siis otsustas Tambet, et tema tahab ka tuuri korraldada ning veenis meid tegema üht Soomaa otsa. See sobis meile hästi, jooksime rõõmuga läbi raba (sest šnitslid ootasid kohalikus söögikohas meid just täpselt kell 15.00). Õnneks olid mõned pingikesed ka rappa läinud, seal lõõtsutasime ruttu, vaatasime vasakule-paremale, nentisime, et „ilus on ikka see eestimaa sügis” ja jooksime edasi. See oli meeleolukas ja tore, ehkki meie rühm jäi bussi juurde hiljaks... Väike Margarita Meister kilkas, lobises ja oli vahepeal peaaegu rappa kukkunud.

Tambetit külastavad mõnikord ikka head mõtted ka.
Ja siis Tallinn, valimiskast, voodi ja telekas.

5. pÄev – jÄlle Tallinn

Muidugi. Päike säras. Ikkagi tööpäev.

Isegi artistlikult tuuri vahet edasi-tagasi sõites on raske tuurijärgselt aklimatiseeruda... Kui eelmisel õhtul Tambet ohkas, „tuleb tööle minna”, misjärel Tolik kostis „homme siis tööl näeme” – mina neid küll tööl ei kohanud!

Küll aga lugesin veebišeff Irka soovi meilt neid kirjandeid saada. Ja kuna meel on veel kuidagi elevil, siis allusin korraldusele. Aldi südametunnistus...

Aga kummikute ostmisest räägib juba keegi teine.

Lugupidamisega,
Marke
II alt, aldifraktsiooni vanem

<-<- Tagasi

Liitu fännilistiga
Saad info kontsertide jm kohta otse oma meilile.
 
Saada kiri koori veebitoimetusse
 
28.09.2010