Avalehele ESTENGRUS
Kalevi Kammerkoor
Koosseis Kroonika Album Muusika Kontakt Kooriliikmele
Kontsert

 

Oratooriumi Peko Esä saamislugu

Mis siis juhtub, kui õhtuses vaikuses hakkavad südamesse kogunenud tunded otsima väljapääsu neid tagasi hoidva paisu tagant? Ja kui südamele pole võõras kandleheli, siis neist pisaraist, mis laias kaares maailma lendavad, saavad nii tähed taevakaarel kui ka helid noodipaberil.

Oratooriumi “Peko esä” idee sündis 2006. aasta lõpus, kui sünnipärane seto Aivar Piirisild oma sõbrast heliloojale ja koorijuhile Erki Meisterile sellekohase ettepaneku tegi. Mõte oli kujutada ühe seto tsura (noormehe) elutee tähtsamaid sündmusi läbi muusikalise vormi.

Aivari jaoks oleks see loodav teos olnud just kui heliline kummardus kohale, kus asuvad tema juured. Läbi selle annaks ta nagu märku müstilisele Setomaale, et üks kauaks pealinna jäänud seto verd mees on ikka oma mõtetes tema küljes kinni ning aastaid tagasi kuuldud seto keel tema hinges endiselt heliseb.

Läbivaks ja ühendavaks teljeks teoses ongi seto keel.

Oratooriumis on kasutatud erinevate eesti luuletajate murdekeelseid tekste, samuti Kagu-Eesti rahvaluuletekste, kohandatuna seto keelde, mida räägiti Satserinna nulgas (kandis) Aivari lapsepõlve mängumaadel, ning seto rahvaviise.

Teose esitavad sega-, nais- ja meeskoor, solistid, saateansambel ja mitmed instrumendid, alates kandlest kuni elektrikitarrini.

Miks just "Peko esä" ehk eesti keeles "Peko isa"?

Lugulaulu tegevus toimub ajateljel määratlemata müütilisel ajal (võib olla isegi tänapäeval). On segaduste aeg. Müütiline kangelane (Peko), kes tuleks Seto põlve (ja mitte ainult) uueks looma ning neile lõputut õnne ja rõõmu tooma, on veel tulemata. Maailmas valitseb segadus, sest maailm koosneb purunevatest (ehk algust ja lõppu omavatest) asjadest ning soovidest. Lugulaulu peategelane on täiesti tavaline mees (lihtne inimene), Peko esä, kelle silmade läbi me kogu seda kulgemist ehk lugu näeme.

Algab kõik Loomisega. Väriseva südame kandlehäälsed võnked käivitavad midagi pöördumatut.

Siis kuuleme laulu Peko esä muretust lapsepõlveajast. Kuid samas me ei tea kunagi, kas on see lühike või pikk, sest iial ei või ju teada, millal poisist mees saab. Lapsepõlvele järgneb murelik noorusaeg, sest kogu maailm on ahvatlusi täis ja raske on otsustada, mida võtta, mida jätta, milline suund valida.

Otsekui maruhoo poolt jalust niidetuna saab peategelane tunda oma esimest armastust ja musu maiku, sellele järgnevat igatsusevalu, saatuse kätt ja kaotusekibedust.

Elutarkusena jõuab Peko esäni teadmine, et hambavalu on lõualuus ja armastus on südames. Kes aga on naisterahvad, seda peamurdmist jätkub Peko esäl veel pikkade eksirännakute ajaks küllaga.

Pöördepunktiks mehe elus on lapse sünd. Kuuleme, kuidas Pekole lauldakse hällitust. Tulevane kangelane magab veel magusat lapseund. Praegu on ta täiesti tavaline hällis kiikuv laps.

Püha Väe poolt puudutatuna jõuab Peko esäni arusaamine, et peale puruneva (materiaalse) maailma on olemas ka midagi muud. Et on võimalik ka teistmoodi elada ja teistmoodi surra. Muutused Peko esä hinges ei jää märkamata ka teda eluteel saatvatele naistele.

Jutuajamises oma (vaimse) isaga saab Peko esä kinnitust elu tõelistele väärtustele, mis on ümbritsevas müra- ja ahvatlusterikkas keskkonnas tema enda jaoks seni olnud raskesti sõnastatavad. Elades elu, tuleb sellele julgelt silma vaadata, hoida kalleid inimesi, uskuda endasse ja armastusse, minna julgelt edasi, mitte väsida otsimast ja elamast. Sest iga öö järel tuleb taas kord päev. Peko esä mõistab samuti, et see, mille nimel me iga päev oma rahakeskses elus pingutame, ei tee meid rikkamaks ega võimsamaks. Me ei ole loodu(se) peremehed.

Tagasivaade elatud elule toimub mõtiskluses. Kuhu küll see noorus jäi?

Peko esä minek on kurb kõigile, sest nii palju jäi tegemata. On, mida mahajääjatel roosipõõsa all pudenevate õitega koos taga nutta, samas on ka, mille eest saatust tänada. Nutmine teeb südame kergemaks ja nii tekib hinges ka rohkem ruumi rõõmu jaoks. Peko esä on aga juba uuel teekonnal.

Peko esä jätab viimases laulus värava võtme kõigile, kes uut ja paremat maailma luua tahavad – mis ka ei juhtuks, julgege elada armastades nagu lehviv lipp. Jagage enda sees olevat armastust kõigile. Armastus võib teha meist kõigist jumalasarnased olendid. Sest elu on üks suur armastuse päev, mis on meile kingituseks tulnud. Meil on kõik olemas, et armastada. Meil on elu.

Oratooriumi “Peko esä” näol ei ole tegemist järjekordse moevoolu järgiva laiatarbekaubaga, vaid tõsise sisemise sooviga märgata, väärtustada ja täiendada seto kultuuriga seonduvat, vastavalt oma võimetele ja võimalustele.

“Peko esäga” seotud inimestel ei ole võimalik teha olematuks seda ülekohut, mis on seto rahvale osaks saanud seoses ühe rahvakillu põlise kodumaa jagamisega nn “Vene kontrolljoonega” poliitilis-majanduslikus ja sotsiaal-kultuurilises mõttes. Küll aga saame me toetada ning läbi ettekantava muusikateose teha sügava kummarduse sellele Setomaa ja seto kultuuri osale, mis on alles ja areneb edasi ning ka sellele, mis on jäädavalt kadunud.

Teos on konkreetselt pühendatud ühele Vene kontrolljoone taha jäänud Vedernika-nimelisele Seto külale - kõigest 2 km kaugusel kontrolljoonest asuvas kunagi suures külas oli 2007. aasta suvel ainult üks suits. Laiemas mõttes on aga see pühendus kõigile ohverdatud Seto küladele ja inimestele.

Erki Meister
Aivar Piirisild
07.11.2007

Vaata pilte!Pildid albumis: Kilde "Peko Esä" Tartu kontserdilt (Veiko fotod)

Osta plaat
 
Statistikat
Laulule lisaks
 

Täname abi eest:

Tallinna Linna
Kultuuriväärtuste Amet

 

 

Liitu fännilistiga
Saad info kontsertide jm kohta otse oma meilile.
 
Saada kiri koori veebitoimetusse
 
 
16.01.2008