Avalehele ESTENGRUS
Kalevi Kammerkoor
Koosseis Kroonika Album Muusika Kontakt Kooriliikmele
Kontsert

 

Isamaaliste koorilaulude konkurss

Kalevi Kammerkoori prooviaeg pühapäeval 18. veebruaril Estonia kontserdisaali laval oli kell 12.58-13.12.

Mis meid rahulikul talvisel pÜhapÄeval sinna viis?

Isamaa-armastus. Lauluarmastus. Kompliment, mis tehti Kalevi Kammerkoorile, kui just meid paluti esitama laulu ”Eestlastele” (meile rohkem tuttav pealkirjaga ”Tehke veel!”...). Tegemist oli nimelt isamaaliste laulude konkursi lõppvoor-kontserdiga, kuhu see laul oli mitmekümnete seast välja valitud. Etteruttavalt – ”Eestlastele” jagas segakooride kategoorias teist kohta (esimest välja ei antudki). Palju õnne!

Aga meie esimesed reaktsioonid laulule olid Üsna mitmekesised…

Kõigepealt näitas dirigent Erki nooti, et “näe, meile pakuti sellist laulu – palju nimesid ja üldse päris kelm lugu”.

Mina vaatasin laulu – oli jah palju nimesid. Tuttavaid ka, meie koori inimesi samuti laulu sisse kirjutatud. Leidsin oma armsa vanaema nime ja otsustasin, et tore lugu tõesti!

Siis läks laul koorilaagrisse esmaharjutusele.

Sopranid viskasid pilgu nooti ja kiljatasid – jälle ülemised sol’id! Ja la-bemoll!!

Mehed laulsid rahumeeli elmarid-ja-heldurid-kalmarid-ja-valdurid ja siis... ehheehee-ja-giovanni-öhhöhhöö... Arusaamatu, mis neid selles nimes nii lõbustas?

Ja siis jõudsime lõpunootideni, mil tuli võimsalt põrutada ”...vedrusängiks muutke kõik spiraaaaaliiiid!” Üks itsitas. Üks punastas. Üks ütles ”iiissssand”. Üks ei teinud teist nägugi.

Aegapidi harjusime lauluga ära. Ülemine la-bemoll tuli nagu muuseas, ”giovanni” kõlas päris reipalt ja üleskutse vedrusängide teemal ei tekitanud enam mingeid emotsioone.

Saime seda laulu õppida lausa mitme käe all. Sel ajal, kui Erki Indias ”arvukate johanneste ja ilusate johannade” dirigeerimiseks energiat kogus, treenis meid dirigent Mareks. Tema utsitusel hakkasime kõiki kaidosid-maidosid ja maarikaid-klaarikaid märksa arusaadavamalt hääldama. Aitäh!

Muidugi mõistatasime ka autori isikut (tegu oli ju märgusõnadega konkursiga). Alguses oli korraks ka muid mõtteid, aga siis otsustasime – autor on Urmas Sisask! Ja see ta oligi.

Estonias laulsime andekalt kohe mitu laulu.

Lisaks konkursilaulu esitamisele saime veel esinemisaega paari laulu jaoks. Ja need olid Peep Sarapiku “Koduküla-kodumaa” ja rahvalaul “Üks on õunapuu” (meile rohkem tuntud “õunakese” või “õuna-ella” nime all), mille seadis meie Erki.

Rahvalauluga oli enne lavale minekut ka viimase hetke mässamist.
Kõigepealt ajas alte täielisse segadusse laulu alustav gong. See oli nimelt meie jaoks ebaloogilises noodis. Aldid, kes ometi kord olid saanud harvaesineva võimaluse kohe laulu alguses soleerida, olid gongi hirmu all natuke ebakindlad. Proovis muidugi. Mitte laval!!

Ja meie graatsilised mehed, kes pidid tegema väga keerulisi käteringe (khm...) meenutasid oma tegevusega kokkuvõttes hollandi maastikku tuulisel kevadpäeval. Siis tegi tantsu-Helen (mitte segi ajada klaveri-Heleniga!) kõva ja kurjemapoolset häält ning mehed saavutasid teatava sünkroonsuse.
Õuna-Ella sai esituse järel igatahes palju kiidusõnu.

KokkuvÕttes oli tore talvepÄev.

Me ei teinud esinedes ühtki suurt kala.
Saime kuulata uusi koorilaule (ja ootame huviga neid, mis lõppvooru ei jõudnud).
Erki kirjutatud meeskoorilugu ”Roimar” kõlas kaunilt ja meie olime taas tema üle uhked.
Olime koos hulga vaimukate ja säravate lauljatega teistest kooridest. Nii palju ilusasti riides mehi! Ja õhinas mudilasi!
Ja mina olin ühtaegu imestunud ja uhke, et me olime ainuke koor, kes isamaaliste laulude kontserdile oli rahvariietes tulnud...
Kõigest sellest jäi tore tunne ja Kalevi Kammerkoor on igal juhul uutele pakkumistele avatud!

Marke Tarmo
II alt

Liitu fännilistiga
Saad info kontsertide jm kohta otse oma meilile.
 
Saada kiri koori veebitoimetusse
 
 
28.09.2010