Avalehele ESTENGRUS
Kalevi Kammerkoor
Koosseis Kroonika Album Muusika Kontakt Kooriliikmele
Kontsert

 

MILLENNIUM TALLINNA LINNAVALITSUSE RESIDENTSIS…
…ehk lugu sellest, kuidas ma Kalevi Kammerkoori sattusin

Kõik sai alguse sellest, kui kohtasin tänaval ühte poissi ja tüdrukut – olgu nende nimed Jaanus ja Pille. Mõlemad kutsusid kui ühest suust mind oma koori laulma, põhjenduseks oli – tegemist on haruldaselt laheda seltskonnaga ja just nädala pärast tuleb neil vägev pidu.

Kuna ma just vajasin oma hobis verevahetust, siis võtsin selle kutse rõõmuga vastu.

Jõudiski kätte see õhtu, kus kohtusin esmakordselt oma uute koorikaaslastega.

Inimesi ei olnud palju – vast paarikümne ringis. Üllatus oli meeldiv, kui kohtasin nende hulgas ka tuttavaid nägusid. Seltskond oli minu jaoks üsnagi veider, sest nad kõik olid niiiiiiiii sõbralikud. Mul ei tekkinud hetkekski tunnet, et olen võõras.

Aga see veidrus oli alles algus, sest asi läks veelgi kummalisemaks – nimelt tegi oma etteastega algust mingi meeste seltskond, kes nimetas end “Tenorite Kammerteatriks”. Mäletan, kuidas üks neljast “lavale” astunud mehest oli enne paaniliselt ringi liikudes üritanud meenutada lõiku “Sevilla habemeajaja” tunnusmeloodiast. Mäletan ka publiku vaimustusest säravaid silmi ja fanaatilisi huilgeid etenduse lõppedes.

Mäletan, kuidas ruumi sisenesid kaks kummaliselt riietatud meesterahvast – üks neist nimetas end Ded Moroziks ja teine tunnistas, et tegelikult on ta Snegurotshka. Õhinal hakkasid nad kinke jagama – tegelikult vist täpselt sama õhinal kui esinejad olid. Küll lauldi, loeti luuletusi, tehti niisama Dedile või Snegale silma – ilma kingita ei jäänud keegi.

Küllap minagi oma kingi välja teenisin, aga millega… vot ei mäleta.

Mäletan vaid, et sellesse ruumi, mis oli üsna väike, mahtus palju toredaid ja sõbralikke inimesi kellega koos on mul olnud au laulda nüüdseks juba 4 aastat.

Helen.
2005

Liitu fännilistiga
Saad info kontsertide jm kohta otse oma meilile.
 
Saada kiri koori veebitoimetusse
 
 
28.09.2010